Igal sügisel istuvad meie bussidesse tuhanded koolilapsed – ja nende kõrval õpetajad, kes hoolitsevad selle eest, et kõik sujuks. Oleme neid aastaid kõrvalt näinud: nende pühendumust, kannatlikkust ja armastust oma töö vastu.

Ja me mõtlesime – keegi peaks neile ütlema aitäh.

Meil kõigil on see üks õpetaja, kelle peale mõtleme aastaid hiljem. See, kes ütles õigel hetkel õige sõna – ja muutis kõike. Aga aeg läheb, elutempo muutub kiireks ja tänusõnad jäävad ütlemata. Mõtleme neile, aga tänusõnad jäävad ikka lausumata.

Sel septembril on aeg seda muuta.